Pariis. Reede õhtu. Vincent Accart sõidab oma vana 2000-eurose MB-universaaliga läbi linnaäärsest tanklast. Seal ootab teda kolm võõrast, kes hüppavad samuti autosse, et siis kolm ja pool tundi ühekoos Rennes’i poole vurada. Kõik on eelnevalt kokku lepitud interneti kaudu.
Juba üle aasta on hr Accart pendeldanud iga nädal pealinna vahet, kus ta leidis uue töökoha pärast seda, kui oli selle kodukandis Rennes’is kaotanud. Et katta teekonna-kulusid, mis on umbes 150€, tuleb teisi maksuvõimelisi reisihuvilisi kaasata ja täita nendega ülejäänud autoistmed. Seda teeb ta ühel veebiküljel, mida lehes ei mainita. Ariklis on juttu kahest Euroopas sellise teenusega teglevast veebifirmast — BlaBlaCarist Pariisis, Carpoolingust Münchenis, kus lepitakse kokku vastavalt 400 tuhat kuni miljon ühissõitu kuus.
Miks ta oma autot teistega jagab?
Vincent Accart: Kui mu auto on täis, siis katab see bensiini- ja kogu muust sõidukulust kolm neljandikku. Aga ega ma seda raha pärast tee, vaid selleks, et hoida töökohta. Kolimine Pariisi poleks meie 6-liikmelise pere suurte eluaseme-kulude tõttu taskukohane.Euromasu üheks kõrvalmõjuks on autostumise taseme järsk langus, sest IHT arvates ei ole Euroopas enam ühtki sellist ühiskonnakihti, kus inimesed ei püüaks oma perekondlikus eelarves transpordile minevaid kulutusi vähendada. Igapäevane sõit tööle ja tagasi, tundengite kojuränne nädalavahetusel ja seni enamasti privaatne puhkusreiski on muudetud uueks ühisõidu-mooduseks ehk kommunaaltranspordi alaliigiks. Ilmselt aitab siin kaasa ka keskkonna-teadlikkuse kasv. Igatahes jaga-oma-autot-teenuse nišš laieneb ja paradoksina on see veeks ka digiökonoomika veskile, mis on üldiselt samuti mõõnas…
Edasi saab Eric Pfanneri kirjutist lugeda IHT 1. 10. 2012 paberlehes lk-l 22 või NYT veebiküljel: Ride-Sharing Services Grow Popular in Europe
Comments